ilma oma asjadeta.
keset kõnniteed.
ütlesid mulle, et ei armasta enam.
ma tõmbusin Su embusest.
ja vaatasin küsivalt.. ma ei saanud aru..
mismoodi, ei armasta enam?
ütlesin veel paar kohmetunud sõna.. mil pole isegi tähtsust..
tõmbasin mantli hõlmad kokku..
tundsin kui külm äkki hakkas ja sammusin minema..
jõudes üle tee, vaatasin veel viivuks tema nägu..
see oli külm, mitte seesama, kes mind soojalt vaatas ja armastust kiirgas..
tema vasakust silmast voolas suur pisar..
ning ma ei tea isegi miks?
miks ta nuttis?
külmavärinad jooksid üle mu keha ja tunnetasin, et ei iial enam ei armasta kedagi nii nagu Sind.
pöördusin.. ja jooksin oma kõrgetel kontsadel läbi sügisvihmase õhtupooliku.
kas nii pidigi olema?
hommikul ärkasin.külm higi üle keha. see oli nagu päriselt juhtunud.
jääb meelde.
No comments:
Post a Comment