ma olen palju mõelnud viimasel ajal selle üle kuidas ma käitun ja räägin..eriti nendega kes on mulle kõige lähedasemad. ja ma kommenteeriks seda nii et ma teadvustan endale oma probleeme ja vigu ja ma näen, kus ma sajaga mööda panen...kuid ma ise ei suudagi enda nahas elada. see on see kui võtame iseenesestmõistetavalt inimesi kes on meie ümber. ka mu venna elu vaadata ja olukorda arvestades...tuleb nii esile just see kui ettearvamatu kõik on. nagu varemgi ühte blog'i kirjutasin..kuidas inimesed kes nimetasid danielit enda parimaks sõbraks v kalliks sõbraks jne...neid enam ei ole ta kõrval..nüüd kus daniel vajaks neid just kõige rohkem-nende abi võimlemisel ja trenni tegemisel jne...pole enam kedagi platsis rääkis kui hea sõber daniel on. v isegi..on rääkimas..a mitte midagi tegemas. point on selles et samas inimesed kellelt eales ei oleks ühte v teist arvanud oodata, on ühtäkki platsis!! olukorrad ja elu õleüldse on nii ettearvamatu. ma peaks igat oma sõna kontrollima ja läbi seedima ja mõtlema..enne kui seda ytlen. tarkus on enne mõelda ja siis öelda, kui seda siis enam üldse tarvilikuks pean!
Piiblis on kirjutatud "õpeta mind tegema Sinu meelt mööda, sest Sa oled mu Jumal! Sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal!"..üks asi mis ma veel olen aru saanud. jah ma soovin küigest väest muutuda ja kasvada ning ennast korrigeerida ja taltsutada...kuid siiski üht ma mõistan. .. Kõik taandub Jumalale!!!!!!- Tema abile, Tema toele, Tema õpetusele, Tema Vaimu tööle...Tema ARMULE!!'
Au Jumalale! Olgu Ta mulle armuline!